Veebiajaleht, mida saad teha ise
02/01/2014 - 00:00
Saarde armusõjas seis 3:0 eksarmukese kasuks
superpilt: 
sissejuhatus: 
Pärnumaa Saarde valla 59 aastane abielumees Urmas tahtis endale soetada 12 aastat noorema armukese. Vähemalt naispool mehe toimetamisi nii tõlgendab, kuigi Urmas ise räägib ainult naise korteri remontimisest. Olgu, kuidas oli, aga päris kindlasti tuli sellest loost välja suur jama, millel on eeldused areneda pikaks kohtusaagaks. Loe edasi ...
tekst: 

Urmas remontis küll naise korteri oma raha eest ära, kuid igasugune tasu jäi saamata. Naise väitel lõpetas ta Urmasega suhte ja siiani on maksmata ka suurem osa remondikuludest. Urmase andmeil on tünga suurus ligikaudu 120 000 krooni (ca 7669 eurot). Lõpuks karistas veel kohus Urmast naise ähvardamise eest 6kuuse tingimisi vangistusega koos 18kuulise katseajaga. Jalgpalliterminoloogiat kasutades on armusõja seis praegu seega 3:0 eksarmukese kasuks.

Urmasel läks Pärnu maakohtus isegi veel hästi, sest tapmise või kehavigastusega ähvardamise eest võib kohus karistada kuni üheaastase reaalse vangistusega. Samas võiks sott olla ka 2:1, sest kohus andis juba varem Urmase kasuks penalti, mõistes naiselt võlgu oleva summa välja. Urmasel ei ole õnnestunud aga pakutud võimalust ära kasutada. Naise sõnul on ta seni tagasi maksta suutnud ainult väikese osa võlast, sest kasvatab üksinda lapsi ja temalt pole lihtsalt midagi võtta.

Lubas ära vägistada

„Meil oli kunagi suhe,“ räägib Katrin (nimi muudetud) sellest, kuidas kulgesid armusõja eelsed sündmused. Tal oli vaja 2007. aastal korteris remonti teha ja kuna Urmas oli parajasti töötu, siis oli ta valmis appi tulema. „Urmas käis ja käis ja käis, et ikka seda on vaja veel teha ja seda on vaja remontida. Hiljem ta tunnistas, et tahtis nii mulle muljet avaldada,“ jutustab Katrin sellest, kuidas Urmase raha eest tehtav remont pikaks ja kalliks läks. Ühel hetkel olevatki nendest töökäikudest arenenud välja suhe. Koos ei olevat nad kunagi elanud, lihtsalt suhelnud ja käinud külas.

Kui Katrin tahtis suhte lõpetada, olevat Urmas hakanud tema elu raskeks tegema. Mees olevat pidevalt tulnud Katrini töö juurde, oodanud bussipeatuses ja igal pool mujal, kuhu Katrin läks. „Mul oli võimatu tööle minna. Töölt tulles ja tööle minnes oli tema auto kogu aeg tee peal,“ räägib Katrin. Kui Katrin läks tööle jalgrattaga, sõitis Urmas autoga tema järel. Mitmel korral olevat Urmas talle autoga ette või tagant sisse sõitnud. „Ta oli igal pool, kuhu ma läksin, proovisin mitte kunagi üksinda jääda, mõnikord palusin end kellelgi autoga tööle viia,“ loetleb Katrin oma katseid tüütust austajast-ahistajast lahti saada. Kord, kui Katrin siiski nõustus Urmase autosse istuma, olevat mees ta koduteeotsast mööda viinud ja metsa sõidutanud, kus lubanud ära vägistada. Nii kaugele asi siiski ei läinud.

Katrini sõnu kinnitab ka politseinikust naaber. „Oma viis korda päevas käis see mees kohal. Istus maja ees autos ja ootas. Kui teda märgati, siis tegi, nagu oleks mingi muu asja pärast tulnud ja sõitis minema,“ meenutab politseinik.

„Ja siis algas see õudne helistamine nii öösel kui päeval,“ jätkab Katrin toimunu kirjeldamist. Katrin vahetas telefoninumbrit, kuid Urmas uuris uue numbri välja ja helistas jälle. Lõpuks, kui Katrin oli oma numbri jagamisega juba nii ettevaatlik, et Urmasel ei õnnestunud seda teada saada, hakkas ta helistama naise emale ja õele. Remondi ajast oli Urmase kätte jäänud Katrini korteri võti ja ühel päeval tungis Urmas seda kasutades väidetavalt naise korterisse.

Sündmused võtavad tõsise pöörde

Kui Urmase senist käitumist võib käsitleda tülitamise ja tüütamisena, siis tänavu aprillis võtsid Katrini kinnitusel sündmused tõsise pöörde. Selleks ajaks Urmasel enam Katrini mobiilinumbrit polnud ja Katrini ema väitel helistas Urmas temale lauatelefonile. „Ta käskis mul oma tütrele edasi öelda, et tema viimased elupäevad saavad olema väga piinarikkad,“ meenutab Katrini ema. See ähvardus ei jäänud väidetavalt tühipaljaks sõnakõlksuks. Katrin rääkis kohtus, et kaks päeva hiljem kauplusest väljudes kuulis ta, kuidas läheduses võtab automootor tuure üles ja järgmisel hetkel tuiskas Urmase auto tema suunas. „Auto jäi minust 20-30 cm kaugusel seisma,“ räägib Katrin ja näitab kohtunikule kätega vahemaad, mis teda surmast eraldas. „Jõudsin juba mõelda, et nüüd ongi siis kõik. Võtsin seda otsasõitu täiesti tõsiselt.“

Urmas kuulab kohtusaalis Katrini ja tunnistajate ütlusi stoilise rahuga. Samasuguse rahu ja enesekindlusega annab ta kohtule ka oma ütlusi. Ta eitab ahistamist, Katrini korterisse tungimist, naise autoga metsa viimist, vägistamisega ähvardamist ja kõike muud. Kogu sündmuste areng oli tema jutu järgi hoopis teistsugune. „Nad tulid meile, joogid kaasas, et vaja oleks korteris remonti teha,“ jõuab Urmas oma versiooniga alustada, kui saalis tunnistajate hulgas algab sosin: „Mida ta räägib, see on ju vale, midagi niisugust pole olnud.“ Urmas aga ei lase saalisosinast end häirida ja kerib rahulikult oma jutulõnga edasi: „Ema ja õde lubasid ka remondi eest maksta, aga ei maksnud. Eks ma siis käisin ütlemas, et oleks vaja nagu ära maksta.“ Urmas lubas Pärnu maakohtu otsuse, milles teda süüdi tunnistati, kindlasti edasi kaevata.

pildiallkiri: 
EITAB KÕIKE: Urmas ei võtnud talle esitatud süüdistusi omaks, vaid väitis stoilise rahuga, et käis ainult võlga kätte küsimas.